tüütud

taevas tänatud, et leidub ligimesi
niivõrd purulolle,
et neilt saab õppida - ja piiritult!
suurt sooja tolerantsi

ja enamgi -
tudeerida, kuis 
edukalt 
neist hoida 
hooletut distantsi

*28.03.12*

on esimene päev

mis veedan sinuta

...igatsus.

kuid tean, et selle päeva

ja ka kõik järgmised

ma elan. elusalt

end muutes paremaks

ehk tasa targemaks

ja aina kasvades

on esimene päev

mil kaugelt sõnumeid

su poole lähetan

ja soojenen su hääles

on esimene päev

ma toksin telefoni tekstikasti sadu suudluseid

aeg ees veel pikk on oodata

pikk armastada vahemaa

on esimene päev

kuid tean, mu mõtete kalendris

üks koidab, teine päev

soe suveilm

õrn tuulehoog

ja sinu naeratus

taas tarduv ümbritsev

ja sinu silmad - silmad

on valgust täis

ja minu suul, mu huultel

taas omatahtsi naer

ja meie ümber maailm

las pöörleb edasi

me ees on terve elu

pikk avar armastus

ja nii ei tunne valu

ma olles üksinda need kuud

sest sinu hääl ja sõnad

ja soojus südamest

mind hoiab hoolimata 

me vahekaugustest

äkki

kuu sündis

päikese valgusesse

teadsid sa?

kuu sündis 

päikese valgusesse

kas nägid?

ei näinudki? kuis nii?

oled kindel?

olgu, sain aru,

sinu kuu ja su päike on eraldi veel

te veel kohtunud pole, kas nii?

aga mina, usu, nägin kuis hommiku eel

kuu sündis

armunult

mõistad sa?

ta valgus tuli mu ellu

paneelmaja

kevadõhtu

hõiked, millest suudan eraldada vaid

õllelõhna ja

üksteise ületrumpamise ühtekuuluvust

paaritumistantsud. meelitatud naer

tubakavärvid ja lõhnakõned

praksuvad siidripurgid maniküüritud käed

millal nad magama lähevad?

Millal nad üles ärkavad?

Ja kuhu viib neid hommikune rong?

lateks

kultuurikiht

mind hommikuti

viisakana peab

ja bussides ei trügi

jaid ma salamisi nea

hää kasvatus ei kõlista

mu tassis lusikat

ja vabadusekellale

ei viipa rusikat

ei delfis kiru savisaart

ei võõrast – ega isamaad

ja koerale,

ka hulkuvale,

kindaga teen pai

bye pai

sinu nina on endises kohas

huultel on endine värv

aga nähes neid enam ei usu

et silmad on samad mu peas

koos olla on poolikult tore

ja katki

on poolikult kurb

su suudlus vaid pooleldi veenev

mu naeratus petlikult suln

ristmikul pöörame rahus

minule - parem

ja sinule parem

eri radadel jätkame lahus

Sofia

jäi puhkusereisilt mind saatma

üks sõbralik satelliit

ta kaela ent tahaksin murda

ja pageda minema siit

sulgenud silmad ma ehitan müüri

kallis, ma lähen

ehk teinekord näeb

ah ära usu, kuni su silmad

mind õgivad

sammud ma minema säen

On vaja

Natuke aega ehk imetled üksi

Elu, õnnelik naeratus näol

Ärkad ent ühel hommikul üles

Näljasena näed mööduvat päev

Igatsed hellitust, avalaid silmi

Saladust ühist ja pilkude keelt

Igatsed unesse langeda ilmsi

Eksida äravalitu(d) teelt

FNS

Vuhisen mööda lõputul teel

Hoogu ei hekselda konarus eel

Kümned veetlevad lärmakad varjud

Tänavad läikivad meelekoht karjub

Elada, sõita lõputut rada

Olla rutiiniski lehvivalt vaba

Suudelda tuuli – on tulised need

Metsikusi las mõlgutab meel

Kõrvetab näppe ja kannustab mind

Hinga kui asfalt sa lenda kui lind

Läbulaps

Kusagil olen midagi teen

Kedagi kohtan kedagi veel

Lohisen kaasa

Sest targemat pole

Lobisen kaasa

Sest targem ma pole

Silmad las tühised

Juuksed las pikad

Naeratus kleebitud näole las ikka

Kõveralt vaatan ja viltuselt näen

Kõveras veedan vildakat aega

Noorus on kaunis las koperdab mööda

Mõmisen lihtsalt et midagi öelda

Osana kambast on olla okei

KesKelleksKuhu

Tõsiseks saada ei taha

Kontoris konnata ei

Konni ja liblikaid aga

Korjaksin silmisse neid

Karjääriredel ei tõmba

Ronida mujalgi võib

Puulatvades

Turnida endas

Olla president, hipi ja nõid

Roosad vantsid ja sinine taevas

On parem kui kontoriboks

Kannan meeleldi silti naiivne

Ja särki, mil sõnad life rocks

Silmade klappides

Miks kõndida üksi

Sa rahutu hing

Kui tead, keegi aknast

On jälgimas sind

Ja loodab, et jalutad

Mõtetes ta

Ja loodab, et koputad

Uksele sa

Tähtede all ja tänava vaikuses

Magavad puud ja valguselaikudes

Sädeleb asfalt. Mis mõtted on need

Sind hoiavad ärkvel ja kõndimas teed

Rada, mis ringideks ammu on täis

Mitu, ei loetleda püüa sa neid

Miks jalutad üksi

Sa rahutu hing

Ja loodad, ta aknast

On jälgimas sind

Ja loodad, et jalutab

Vastu sul ta

Ja unistad, katsub

Sind kõnetada

Su kõrvade klapid on puhkamas juustel

Su peas kajab tühjus ja ohked ja nuuksed

On silmadel klapid

Nii kõvasti ees

Et arvad, ta sulle on ainukene

(Aga mõni nimetab seda ka armumiseks)

paberpulm

kramplik sõprusilme, Nora abikaasat näeb

ta vastas istub tüdrukute kesk

mees muigab ühele

teist hoolitsema läeb

ta hele juukselokk

end kutsus paitama

ah kogemata ehk

ehk tagamõtteta

ta mees on ikka olnud sõbralik

ja ikka muigab vasemale mees

ta abikaasa, laulatatud arm

ta oleviku olmejäätmekett

ja ikka muigab vasemale mees

ta juukselokki seab

ja naeratab

kui olla oleks hea

tsikk plikaohtu, isalõvi praeb

nii lühike on dekolteega kleit

ja himur on nii huulekoloriit

et sosistama viipab särgikraed

on õhtu alles ees

ja pilgud hõõguvad

ja päris kena mees

jah kõik saab juhtuda

käed ristab Nora, pöördub

ja vestleb naabriga

kes õigupoolest pealetükkiv, täis

ja taktitult kel tõmblemas on kulm

Nora võbiseb ja murrab oma sõrmi

on toidulauas istudagi julm

üks suutäis salat, majonees

et jahutada naabri vestlusind

jäik, toolileenil liibub Nora, piidlemas veel armastatud meest

seltskonnalõvi tüdrukute sees

nii sulnis tundus ühtekuuluvus

nii ilutulestikuline start

nii hästi maitses mehe hingeõhk

ja lausegi banaalne tundus tark

ja isalõvi vaatab oma naist

ja naeratab

ta süüdimatu pilk

ja naeratab

kui korras oleks kõik

õnn puutumatu, lootus kikivarv

ja lapsed, liimiks abielule   

Kinni

Ma arvasin, tunded on koorem

Ja armastust tunda on ulm

Ma arvasin, tunded on toored

Ja maailm mu ümber on julm

Ma teadsin, peab tegema plaane

Sest mõttel on kasvatav jõud

Ja eesmärk on mõtelda skeeme

Ja tunda on segav, on õud.

Ma mõtlesin, mõttes on tuum

Ja tunnetes keskendushäired

Ja siin ma nüüd olen, ja kurb

Ja miks, ma ei mõista.

On häired.

Mu plaanide toorus on koorem

Piltmõistatus tundepalett

Mu mõistus ei aita mind õhtul

Kui põrnitsen peeglisse tõtt

On veider.

On midagi kiskunud kiiva

On täitmata plaanitud punkt

Ja paanika tirib mind liiva

Sest homsest, mis saab, ma ei tea.

11

üksteist

ma olen veel laps

kakskümmend

ma olen veel laps

viiskümmend viis

ma ei kasvagi suureks

kuuskümmend kolm

ma pole veel täis

kasvanud küll

kuid täis ma ei jää

üks meist

on ikka veel laps

täiskasvanud olla

on aps

klubiöö

Üks punapea ja teine on brünett

Ja üks neist tundub tolmuimeja

Ja teine küllap koledat teeb häält

Mis saaki on veel õhtust oodata?

Kui pidulised haihtunud on õue

Ja taksodesse järjerivi pikk

Kust leida naist, kes vähenõudev,

Ja hommikuks su kõrvalt kaduvik?

Lahus

Õhulossi varinas ei saanud keegi hukka

Kuigi varem tõotasin et sinuta ei või

Elu olla väärtuslik nüüd tunnistan et võib

Lähen parem reivile ma lehvitama tukka

Hüvasti, mu armsam hea

Hüvasti, mu unelmad

Eks homme kaines maailmas

Taasnäeme mõlemad

Kallistan ja ütlen hei teretad mind vastu

Naeratad ja pärid kuidas möödus minu päev

Muiates teen kokkuvõte uurin kuidal sul

Silmad mind ei lumma enam nendes sõpra näen

P/e/ä/TT

Kuskohas on  kahetsus

Reetmise eest

Ei tea ja ei tunne

Kõik oli nii lihtne

Kui suudlesin teist

Teist tuttavat meest

Anna andeks

Ei tahtnud

Ei  ütlegi sul

Mis tegin

Mis juhtus

Ei kahetse küll

Kõik oli nii lihtne... ja teisaldatav

Ja hommikul samuti

Lihtne

Hambahari ja kohv ja naeratus pelk

Tulen koju su juurde

Silm reedetu helk

Ma iseend petsin

Ja sina ei tea

Ei kahetse kuigi

Kuid armastan veel

Sind, kuigi...

on mujalgi kõndinud keel

Sa ei tea sa ei kuule ei aima ei näe

Ma ronin su kaissu ja sõrmitsen käes

Tere hommikust kallis

Ma reetsin vist meid

Tere hommikust kallis

Ma armastan meid

Tere hommikust kallis

Ma enam ei kao

Terveks ööks sinu kõrvalt

Sest saand oma jao

Üks õppetund –

Seiklus või ühine tee

Valin sinu

On kurb vaid et valiku eel

Pelk uudishimu

Pani proovima muud

Sa ei tea ma ei ütle sa haiget ei saa

Tehtu koormat võin üksinda kanda ma ka

Tulen ronin su kaissu ja sõrmitsen käes

Päris ehedat õnne ma sinuga näen

Ma ronin su kaissu ja jumala ees

Tegin pattu kuid sina ju tead

Oled ainus ja kallis ei pahanda eal

Just minule täiuslik mees

Pagan

Ah kuradi tunded mis alati olnd

Ja kuradi lähedus vajadus hirm

Ja ohtlik sõna, mis ahistaks sind

Kui vestluses poetaksin ta

Okei, las oleme edasi veel

Sõbrad, kes kohtuvad embusse öös

Kui lahvatab sõrmeotstesse leek

Ja õrnusi suudlevad käed...

Sõbrad. Jah ütlen, et kallistusööd

On leping, ja vajadus ühine meil

Kuid ikkagi, neetud! on tunded mu sees

Mis sellest et hoolega vältisin neid!

Las endiselt edasi oleme me

Piltmõistatuskillud ja armukesed

Ja sõbrad. Ka sõbrana olla on hea

Ja tunded, ah kurja. Need mõrvama pean.

Sa ütlesid, armastad mind

nimetada armastuseks sunnitud ideid

arvasin, et oled selleks mõnevõrra tark

siiski varjamatult miski ühendab kaht meid

oled minu ajaviide mina sinu kark

olen sinu nakkushaigus, obsessiivne aps

häire, milles haigena mind meelsamini näed

naeran veidi küüniliselt, kalgilt nagu laps

inimene olla võib ju erakordselt õel

ründan endast nõrgemat sind välja vilistan

anna mulle andeks ainult kaitsta püüan end

sina püüad nakatada katku minu meelt

mina sinu sümptomitest vabastada end

armastus või kinnismõte

õnn või õhuloss

mida peaksin otsustama sinu asjus kord?

armastus või obsessibvsus

õnn või meelepett

sina oled rikkis mina igavlevalt morn