kramplik sõprusilme, Nora abikaasat näeb
ta vastas istub tüdrukute kesk
mees muigab ühele
teist hoolitsema läeb
ta hele juukselokk
end kutsus paitama
ah kogemata ehk
ehk tagamõtteta
ta mees on ikka olnud sõbralik
ja ikka muigab vasemale mees
ta abikaasa, laulatatud arm
ta oleviku olmejäätmekett
ja ikka muigab vasemale mees
ta juukselokki seab
ja naeratab
kui olla oleks hea
tsikk plikaohtu, isalõvi praeb
nii lühike on dekolteega kleit
ja himur on nii huulekoloriit
et sosistama viipab särgikraed
on õhtu alles ees
ja pilgud hõõguvad
ja päris kena mees
jah kõik saab juhtuda
käed ristab Nora, pöördub
ja vestleb naabriga
kes õigupoolest pealetükkiv, täis
ja taktitult kel tõmblemas on kulm
Nora võbiseb ja murrab oma sõrmi
on toidulauas istudagi julm
üks suutäis salat, majonees
et jahutada naabri vestlusind
jäik, toolileenil liibub Nora, piidlemas veel armastatud meest
seltskonnalõvi tüdrukute sees
nii sulnis tundus ühtekuuluvus
nii ilutulestikuline start
nii hästi maitses mehe hingeõhk
ja lausegi banaalne tundus tark
ja isalõvi vaatab oma naist
ja naeratab
ta süüdimatu pilk
ja naeratab
kui korras oleks kõik
õnn puutumatu, lootus kikivarv
ja lapsed, liimiks abielule
