võõras

ma käisin tänaval

ja tundsin, oli külm

sest inimesed tuulehoona läksid kuhugi

ka pilguvahetus ei andnud sooja sugugi

ma käisin tänaval

tumm kurvameelsus üll

***

„Ma olen jõud, mis kõikjal tõstab pead

ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.”

Üks veetlev lõust, mis vaatama sind neab

nõid inglitõust, mürkkihvad pärlireas.

hummik

näen teid ruttamas, kübarad silmil

kihvad risti ja palavik peas

kell tiksub – tiksute kaasa

jooksen jõuetult viimaste seas

sajab segavat vihma

ma pingutan rihma

ja unistan, kuigi on rutt

ma trollina igatsen mõõta

tänavakäänakut

vjiuuuuuuuuu tahaks vinguda

sarved vastu traati

ja oi tahaks pritsida

teid märjaks kaelast saati

femme fatale

tõuseb taevani loitsitud mõtete leek

põle tuhaks!

või põgene ära mu teelt

hüüad oota! ma naeran

ja tagasi vaatan

olen korraga jumal. ja naine. ja saatan

ah et kutsusid?

kiirates tuisku ja tuld

sind kõrvetan

mullast saab jällegi muld

olen nõiutud.

 neetud

ei kahetse ka

et jään igavest põrmuks

teid loitsima ma

kevadkur(j)iarm

värskena kui kevadvihm

lummutab mu meelt

sinu pilgu kiirteviht

punguvalt alleelt

sammul mõtiskleval käid

hõbenoolena sa näid

puurivat mu südame

möödud, tardun vaatama

kuidas järjekordse meele

allutamas omale

üha uued hingekeeled

helisema sõrmitsed

kasepungad kahvatavad

kevadlõhnad lahvatavad

leegina mu sõõrmeisse

üleõla nõituna

väärikuse kaotanuna

nälja neetult naeratan

kevadvihm ja kevadlõhnad

lummavad kui vägivald

kujud kurvameelsed kõhnad

kevadpuude kaitse all

***

Sa oled nagu kuldne kevadpäike,

Oo mõistatuslik unelmate daam.

Ja kuigi minu aktsiapakk on väike,

Ma tean, et sind ma saan ma saan ma saan

mure

igal hommikul surun sind alla

tõused üles kui eilane söök

pesen käed kammin kiharad valla

kohv joodud, jääb lõhnama köök

igal õhtul mul valutad kehas

aina kasvab mu üle su võim

luban homme ehk midagi teha

tahan nutta, kuid keelan: ei või

fuud

panin su puuri ja sõin sinu lapsi

lõpuks su enese supi sees tapsin

kärpisin tiivad ja kitkusin pea

ah kuidas maitses õhtusöök hea!

tean, sa ei tunne, robotlik lind

hirmu või armu, ei vihka sa mind

mis loebki su elu, üks pisike piin

kui rammusa puljongi lauale viin?

Suhtluskeel

TNG emakeelepäevaks

                       

ma räägin ja sa mõistad mind

see on kui vaikne ime

sõnadest saab lausekee

sosistan su nime

sa pole täiuslik ja see on hea

ma kardan Nietzsche übermehi

me kasvame, on abiks keel

mis meie õhtutunde ehib

meil ühine on sünnitaust

me laulva mässuaja võrsed

siis lauldi vabadusest, aust

jäid hüvasti võõrvõimu tursed

sa räägid ja ma kuulatan

su sõnad suisa sulnid

koos areneme. Naeratad

ei oma mõtteid kurbi

me niigi oleksime sõbrad

vend-õde mängu lauluhoos

kuid meie kodukeelsed sõnad

meid embavad kui muinasloos