Showing posts with label märts. Show all posts
Showing posts with label märts. Show all posts

Mar 28, 2012

*28.03.12*

on esimene päev
mis veedan sinuta





...igatsus.





kuid tean, et selle päeva
ja ka kõik järgmised
ma elan. elusalt
end muutes paremaks
ehk tasa targemaks
ja aina kasvades

on esimene päev
mil kaugelt sõnumeid
su poole lähetan
ja soojenen su hääles

on esimene päev
ma toksin telefoni tekstikasti sadu suudluseid
aeg ees veel pikk on oodata
pikk armastada vahemaa

on esimene päev
kuid tean, mu mõtete kalendris
üks koidab, teine päev
soe suveilm
õrn tuulehoog
ja sinu naeratus

taas tarduv ümbritsev
ja sinu silmad - silmad
on valgust täis
ja minu suul, mu huultel
taas omatahtsi naer
ja meie ümber maailm
las pöörleb edasi

me ees on terve elu
pikk avar armastus
ja nii ei tunne valu
ma olles üksinda need kuud

sest sinu hääl ja sõnad
ja soojus südamest
mind hoiab hoolimata 
me vahekaugustest

Mar 21, 2012

äkki


kuu sündis
päikese valgusesse
teadsid sa?

kuu sündis 
päikese valgusesse
kas nägid?

ei näinudki? kuis nii?
oled kindel?

olgu, sain aru,
sinu kuu ja su päike on eraldi veel
te veel kohtunud pole, kas nii?
aga mina, usu, nägin kuis hommiku eel

kuu sündis
armunult
mõistad sa?

ta valgus tuli mu ellu

Jan 29, 2012

Pagan

Ah kuradi tunded mis alati olnd
Ja kuradi lähedus vajadus hirm
Ja ohtlik sõna, mis ahistaks sind
Kui vestluses poetaksin ta

Okei, las oleme edasi veel
Sõbrad, kes kohtuvad embusse öös
Kui lahvatab sõrmeotstesse leek
Ja õrnusi suudlevad käed...

Sõbrad. Jah ütlen, et kallistusööd
On leping, ja vajadus ühine meil
Kuid ikkagi, neetud! on tunded mu sees
Mis sellest et hoolega vältisin neid!

Las endiselt edasi oleme me
Piltmõistatuskillud ja armukesed
Ja sõbrad. Ka sõbrana olla on hea
Ja tunded, ah kurja. Need mõrvama pean.

mure

igal hommikul surun sind alla
tõused üles kui eilane söök
pesen käed kammin kiharad valla
kohv joodud, jääb lõhnama köök

igal õhtul mul valutad kehas
aina kasvab mu üle su võim
luban homme ehk midagi teha
tahan nutta, kuid keelan: ei või

fuud

panin su puuri ja sõin sinu lapsi
lõpuks su enese supi sees tapsin
kärpisin tiivad ja kitkusin pea
ah kuidas maitses õhtusöök hea!
tean, sa ei tunne, robotlik lind
hirmu või armu, ei vihka sa mind
mis loebki su elu, üks pisike piin
kui rammusa puljongi lauale viin?

äratuskell

kell heliseb
vihastan veidi
tõusen püsti
tigedust täis

kõht koriseb
ropendan veidi
nägu peeglis
udune näib



(veel üks pidu veel üks pohmell päevade ridu veab äratuskell)



riided selga
urisen veidi
trimpan kohvi
ärkamist nean

päeva pelgan
korrastan meigi
pool tundi
ja väljuma pean


           
(taas äratas raske pohmell kui käratas vihaselt kell)



hommik kidur
ärritab veidi
vastumeelsus
pulbitseb sees

eilset pidu
kahetsen maybe
täna õhtul
teine veel ees

müüja

kaks jõuliselt kiirgavat silma
üks palve tähises öös
oled enesekindel, mu tüdruk
kui tänavail teed oma tööd

pikad jalad, napp miniseelik
habras keha, mis murduda võib
ja sellega elatist teenid
mis julmus su turule tõi?

üks võrgutav pilk peatab auto
sees korraks luksatad ehk
mees rohmakalt ronib su peale
silmis iha ja suus õllelehk

klient annab raha ja lahkub
ega märkagi anumas sind:
tahan põgeneda sest elust
kus keegi ei armasta mind

ei austa end isegi vist sa
vaid enesekindlus su löök
ja ometi süütu ning armas
näid väliselt – milline nöök

paar aastat, sa tead oled vana
ja töötu ja kulunud seest
ja kärmed on osatama
su kortse paar rahatut meest

möödun su jäätunud hingest
veel külmemgi oled ehk ööst
kuid pea hoiad püsti ja sirge
ning silmigi maha ei löö


neis väreleb meeleheide
aitaksin, aga ei oska
äkki on lohutus seegi –
mina ei möödu, et osta