Showing posts with label 2004. Show all posts
Showing posts with label 2004. Show all posts

Jan 29, 2012

kaks

suudlen Sind.
Kelmikalt kurduvail huulil
on pehme
puuviljamaik
piidled mind.
unustan õpitud sõnad
olen sajandeid vait

ära

helendav pilveserv
talvisel hommikul
kutsub mind
kisub mind
kuhugi ära
miks haarata pintsel
või luuletada
miks helisid luua
kui kuuletuda
ma tahan
ma igatsen vaid

ilus ja kole

mis on ilus?
puhuda tuulega juttu
tõsta tunnetelt loor
mähkuda suveöö uttu
ja kuulata – konnadekoor

mis on kole?
rebida liblikalt tiivad

sa oled ilus

ära võrdle end, kadedus kurgus
kui kõrivähk kammitseb sind
unikaalsena üheski normis
ei peituda saa sinu hind

oled noor, ja ilm on mustvalge
kuid tulevik värve ta toob
su meele ja mõtted ja palged
küll rõõmust veel rõkkama loob

In dream with love

don’t leave me!
not so soon!
I’ll never feel as safe...
no use
my dream is through
...I’ll wait for one more day

when kissed by night
we reunite
my melody
my love
my beam
my teaful hope
my midnight dream

***

why do I
when occasionally open my eyes
see evil in people
they try to disguise?
and
why you
with perpetually wide-opened eyes
see sweetness in people
they cannot disguise?

äratuskell

kell heliseb
vihastan veidi
tõusen püsti
tigedust täis

kõht koriseb
ropendan veidi
nägu peeglis
udune näib



(veel üks pidu veel üks pohmell päevade ridu veab äratuskell)



riided selga
urisen veidi
trimpan kohvi
ärkamist nean

päeva pelgan
korrastan meigi
pool tundi
ja väljuma pean


           
(taas äratas raske pohmell kui käratas vihaselt kell)



hommik kidur
ärritab veidi
vastumeelsus
pulbitseb sees

eilset pidu
kahetsen maybe
täna õhtul
teine veel ees

müüja

kaks jõuliselt kiirgavat silma
üks palve tähises öös
oled enesekindel, mu tüdruk
kui tänavail teed oma tööd

pikad jalad, napp miniseelik
habras keha, mis murduda võib
ja sellega elatist teenid
mis julmus su turule tõi?

üks võrgutav pilk peatab auto
sees korraks luksatad ehk
mees rohmakalt ronib su peale
silmis iha ja suus õllelehk

klient annab raha ja lahkub
ega märkagi anumas sind:
tahan põgeneda sest elust
kus keegi ei armasta mind

ei austa end isegi vist sa
vaid enesekindlus su löök
ja ometi süütu ning armas
näid väliselt – milline nöök

paar aastat, sa tead oled vana
ja töötu ja kulunud seest
ja kärmed on osatama
su kortse paar rahatut meest

möödun su jäätunud hingest
veel külmemgi oled ehk ööst
kuid pea hoiad püsti ja sirge
ning silmigi maha ei löö


neis väreleb meeleheide
aitaksin, aga ei oska
äkki on lohutus seegi –
mina ei möödu, et osta

keskkoolisuhe

ah ma ei talu su nalju
naeratust peidetut kavalas näos
maske sul ees on nii palju
siiruse lämmatad eos
ainult su silmadest peegeldub mina
rohekalt kiiskavalt kallitest
need on ainsana Sina
vabad käitumismallidest

***

pahvakas alandust
viskad mind sellega
mõtetega, mis ütled välja
ei hooli, ei paindu
omad arvamusi
(kõigest)
kuskilt kuuldud, otsitud
varastatud
nõuad minultki, omanda need
ei taha, käia mul teine on tee
oled kriitik kindlameelne
arvustad ja kommenteerid
ja sa usud, et sellest on küll

***

mu kodu ei piiritle korteriuks
mu omandit ammugi mitte
seintega maailm jääb suletuks
minapilt väreleb vette
on maailmaruum mu ainuke kodu
ja hetketeadvus mu uks
planeetide igavikrodus
olen tähetolmuga ÜKS

1. jaanuaril

tõotuse aasta viimasel õhtul
andsin talveöö kirkasse õhku –
iialgi enam ei nukrutse pimedas
laisalt põlates sisemist last
pisarad kurgus kriipimas kibedas
ihates igavest andestust vast
tõotasin tänasest õnnelik püsida
helge naeruga haarata hetkest
sisimas särades eales ei küsi ma
tulevast elu silmade ette
nüüdsest pole mus haletsustuska
antud vandele olen ma ustav

armastan end

armastan end
ükskõik, kas ma tohin
armastan end
ükskõik, kas ma pean
armastan end
ükskõik palju ohid
teinekord üksinda olla on hea
armastan end
kui keelatud vilja
armastan end
kui põhjatut ööd
armastan end
need sõnad kui pillan
langeb mu niuetelt vihkamisvöö
armastan end
nii, et keegi ei märka
armastan end
nii, et võpatab maa
armastan end
nii kui hommikul ärkan
teades, et surra ma iial ei saa