Armutõotus

ma naerataks

kui oleksid mul kihvad

mis katki võiksid närida su luud

ma aevastaks, et levitada haigust

kui kaaries võin lehata su suus

ma embaksin ja pigistaks su puruks

ma tambiksin su madalamaks murust

ja sosistades õrnusi su kõrva

ma kriimustaksin nuuksuma su näo

su silmadesse tilgutades tõrva

ma pessa jätaks kasvama sul käo

ei heidutaks mind sinu vastuhakk

ei kardaks sinu kättemaksu karmi

su armu võtaks meelitatult vastu

ja tasuks petaks pähe sulle sarvi

hoia eemale, ma õelusest ei peksa

hoia eemale kui elu sulle arm

hoia eemale, ma kardan oma jõudu

ära hellita mind, ole parem karm

Suhtluskeel

TNG emakeelepäevaks

                       

ma räägin ja sa mõistad mind

see on kui vaikne ime

sõnadest saab lausekee

sosistan su nime

sa pole täiuslik ja see on hea

ma kardan Nietzsche übermehi

me kasvame, on abiks keel

mis meie õhtutunde ehib

meil ühine on sünnitaust

me laulva mässuaja võrsed

siis lauldi vabadusest, aust

jäid hüvasti võõrvõimu tursed

sa räägid ja ma kuulatan

su sõnad suisa sulnid

koos areneme. Naeratad

ei oma mõtteid kurbi

me niigi oleksime sõbrad

vend-õde mängu lauluhoos

kuid meie kodukeelsed sõnad

meid embavad kui muinasloos

koer

mu suus on kibe maik

ju mattes sõber koera

ma matsin armastust...

ta viimne puhkepaik

mu naabri lillepeenras...

ehk kevade toob lohutust?

sest naaber pöörane

ju suisa ära keeras

ja kohtukulli käest

nüüd otsib lepitust

keskkoolisuhe

ah ma ei talu su nalju

naeratust peidetut kavalas näos

maske sul ees on nii palju

siiruse lämmatad eos

ainult su silmadest peegeldub mina

rohekalt kiiskavalt kallitest

need on ainsana Sina

vabad käitumismallidest

armastan end

armastan end

ükskõik, kas ma tohin

armastan end

ükskõik, kas ma pean

armastan end

ükskõik palju ohid

teinekord üksinda olla on hea

armastan end

kui keelatud vilja

armastan end

kui põhjatut ööd

armastan end

need sõnad kui pillan

langeb mu niuetelt vihkamisvöö

armastan end

nii, et keegi ei märka

armastan end

nii, et võpatab maa

armastan end

nii kui hommikul ärkan

teades, et surra ma iial ei saa