lahkulennujaam

jätta hüvasti

ja sisse panna tagurpidikäik

kõhus liblikad

ja keelel sinu huulepulga maik

vaikselt taganeda

põsel pritsmed valupisaraist

kannal ümberpöörd

su igatsuse registreerib vaist

***

pahvakas alandust

viskad mind sellega

mõtetega, mis ütled välja

ei hooli, ei paindu

omad arvamusi

(kõigest)

kuskilt kuuldud, otsitud

varastatud

nõuad minultki, omanda need

ei taha, käia mul teine on tee

oled kriitik kindlameelne

arvustad ja kommenteerid

ja sa usud, et sellest on küll

***

mu kodu ei piiritle korteriuks

mu omandit ammugi mitte

seintega maailm jääb suletuks

minapilt väreleb vette

on maailmaruum mu ainuke kodu

ja hetketeadvus mu uks

planeetide igavikrodus

olen tähetolmuga ÜKS

1. jaanuaril

tõotuse aasta viimasel õhtul

andsin talveöö kirkasse õhku –

iialgi enam ei nukrutse pimedas

laisalt põlates sisemist last

pisarad kurgus kriipimas kibedas

ihates igavest andestust vast

tõotasin tänasest õnnelik püsida

helge naeruga haarata hetkest

sisimas särades eales ei küsi ma

tulevast elu silmade ette

nüüdsest pole mus haletsustuska

antud vandele olen ma ustav

Lummutis

Kõnnin

            Pimedad kesklinna tänavad

Varjud

            Kannul nii nimetult uluvad

                       

Vaid silmanurgast vargsi neid piidlen

Nad on tuimad ja õõnsad nind mööduvad ruttu

Nii kui sinetav päev vajub õhtu eel uttu

                                   
                  
                            Kuid vähemalt mõtetel ees pole piire...