tõotuse aasta viimasel õhtul
andsin talveöö kirkasse õhku –
iialgi enam ei nukrutse pimedas
laisalt põlates sisemist last
pisarad kurgus kriipimas kibedas
ihates igavest andestust vast
tõotasin tänasest õnnelik püsida
helge naeruga haarata hetkest
sisimas särades eales ei küsi ma
tulevast elu silmade ette
nüüdsest pole mus haletsustuska
antud vandele olen ma ustav
