tuled tasa
pea hiilides ligi
ilme naerune
õhkub sust sarm
keeldun nägemast ometigi
kuis su olekust lahvatab arm
jätan hüvasti, muiates mööda
saadan pilguga kahvatab kõht
mõtlen tasa mind rindu ei lööda
mõtlen valjusti: hüvasti, õhk
ja su unustan. kiirustan koju
suu kistud ja tujugi kriips
mulle unes ei ilmu su kuju
olen ise, jään tunnetest priiks
aga ehmatab kell üles linade ilust
tõusen, uuestisündinud, valge kui leht
ärkan hommikul mõtetepiksega sinust
ja ei muretse. sirutun.
õndsus on eht=)
