Umbik

ma kohe tunnen,

kuidas umbusk

umbitseb mu sees...

inimesed,

liiga umbsed inimesed

ummistavad mind ummikusse

ummisjalu umbusk

halvab viimsed

ummastuseudud

usssssõber

kaob kontroll ja väheneb võim

haarde lõtvudes sageneb sõim

ma ei karda su pettumust, viha

ma muigan ja lahkun su teelt

kuid su nuuksete kajakakisa

murrab muserdab masendab meelt

kahju küll

ma ei kummarda enam

ma ei loobu enam su kasuks

alateadlikku sappi mu vastu

sul alla ei neelata tasuks

loobu soovist mul väänata kätt

vali võrdsus.

või hüvastijätt

sa

tuled tasa

pea hiilides ligi

ilme naerune

õhkub sust sarm

keeldun nägemast ometigi

kuis su olekust lahvatab arm

jätan hüvasti, muiates mööda

saadan pilguga kahvatab kõht

mõtlen tasa mind rindu ei lööda

mõtlen valjusti: hüvasti, õhk

ja su unustan. kiirustan koju

suu kistud ja tujugi kriips

mulle unes ei ilmu su kuju

olen ise, jään tunnetest priiks

aga ehmatab kell üles linade ilust

tõusen, uuestisündinud, valge kui leht

ärkan hommikul mõtetepiksega sinust

ja ei muretse. sirutun.

õndsus on eht=)

lahkulennujaam

jätta hüvasti

ja sisse panna tagurpidikäik

kõhus liblikad

ja keelel sinu huulepulga maik

vaikselt taganeda

põsel pritsmed valupisaraist

kannal ümberpöörd

su igatsuse registreerib vaist