paneelmaja

kevadõhtu

hõiked, millest suudan eraldada vaid

õllelõhna ja

üksteise ületrumpamise ühtekuuluvust

paaritumistantsud. meelitatud naer

tubakavärvid ja lõhnakõned

praksuvad siidripurgid maniküüritud käed

millal nad magama lähevad?

Millal nad üles ärkavad?

Ja kuhu viib neid hommikune rong?

Lahus

Õhulossi varinas ei saanud keegi hukka

Kuigi varem tõotasin et sinuta ei või

Elu olla väärtuslik nüüd tunnistan et võib

Lähen parem reivile ma lehvitama tukka

Hüvasti, mu armsam hea

Hüvasti, mu unelmad

Eks homme kaines maailmas

Taasnäeme mõlemad

Kallistan ja ütlen hei teretad mind vastu

Naeratad ja pärid kuidas möödus minu päev

Muiates teen kokkuvõte uurin kuidal sul

Silmad mind ei lumma enam nendes sõpra näen

sa

tuled tasa

pea hiilides ligi

ilme naerune

õhkub sust sarm

keeldun nägemast ometigi

kuis su olekust lahvatab arm

jätan hüvasti, muiates mööda

saadan pilguga kahvatab kõht

mõtlen tasa mind rindu ei lööda

mõtlen valjusti: hüvasti, õhk

ja su unustan. kiirustan koju

suu kistud ja tujugi kriips

mulle unes ei ilmu su kuju

olen ise, jään tunnetest priiks

aga ehmatab kell üles linade ilust

tõusen, uuestisündinud, valge kui leht

ärkan hommikul mõtetepiksega sinust

ja ei muretse. sirutun.

õndsus on eht=)

***

„Ma olen jõud, mis kõikjal tõstab pead

ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.”

Üks veetlev lõust, mis vaatama sind neab

nõid inglitõust, mürkkihvad pärlireas.

hummik

näen teid ruttamas, kübarad silmil

kihvad risti ja palavik peas

kell tiksub – tiksute kaasa

jooksen jõuetult viimaste seas

sajab segavat vihma

ma pingutan rihma

ja unistan, kuigi on rutt

ma trollina igatsen mõõta

tänavakäänakut

vjiuuuuuuuuu tahaks vinguda

sarved vastu traati

ja oi tahaks pritsida

teid märjaks kaelast saati

05/05/05

                      kuulen

pisarate plärtsu

                      iga

inimese sees

                      tahan

aidata ei oska

                      närtsin

teie silmavees

                      tänan

ande eest, mis aitab

                      mõista

ühtekuuluvust

                      tean

et viga pole laita

                      vaja

ainult armastust

sa oled ilus

ära võrdle end, kadedus kurgus

kui kõrivähk kammitseb sind

unikaalsena üheski normis

ei peituda saa sinu hind

oled noor, ja ilm on mustvalge

kuid tulevik värve ta toob

su meele ja mõtted ja palged

küll rõõmust veel rõkkama loob