Ah kuradi tunded mis alati olnd
Ja kuradi lähedus vajadus hirm
Ja ohtlik sõna, mis ahistaks sind
Kui vestluses poetaksin ta
Okei, las oleme edasi veel
Sõbrad, kes kohtuvad embusse öös
Kui lahvatab sõrmeotstesse leek
Ja õrnusi suudlevad käed...
Sõbrad. Jah ütlen, et kallistusööd
On leping, ja vajadus ühine meil
Kuid ikkagi, neetud! on tunded mu sees
Mis sellest et hoolega vältisin neid!
Las endiselt edasi oleme me
Piltmõistatuskillud ja armukesed
Ja sõbrad. Ka sõbrana olla on hea
Ja tunded, ah kurja. Need mõrvama pean.
