lateks

kultuurikiht

mind hommikuti

viisakana peab

ja bussides ei trügi

jaid ma salamisi nea

hää kasvatus ei kõlista

mu tassis lusikat

ja vabadusekellale

ei viipa rusikat

ei delfis kiru savisaart

ei võõrast – ega isamaad

ja koerale,

ka hulkuvale,

kindaga teen pai

P/e/ä/TT

Kuskohas on  kahetsus

Reetmise eest

Ei tea ja ei tunne

Kõik oli nii lihtne

Kui suudlesin teist

Teist tuttavat meest

Anna andeks

Ei tahtnud

Ei  ütlegi sul

Mis tegin

Mis juhtus

Ei kahetse küll

Kõik oli nii lihtne... ja teisaldatav

Ja hommikul samuti

Lihtne

Hambahari ja kohv ja naeratus pelk

Tulen koju su juurde

Silm reedetu helk

Ma iseend petsin

Ja sina ei tea

Ei kahetse kuigi

Kuid armastan veel

Sind, kuigi...

on mujalgi kõndinud keel

Sa ei tea sa ei kuule ei aima ei näe

Ma ronin su kaissu ja sõrmitsen käes

Tere hommikust kallis

Ma reetsin vist meid

Tere hommikust kallis

Ma armastan meid

Tere hommikust kallis

Ma enam ei kao

Terveks ööks sinu kõrvalt

Sest saand oma jao

Üks õppetund –

Seiklus või ühine tee

Valin sinu

On kurb vaid et valiku eel

Pelk uudishimu

Pani proovima muud

Sa ei tea ma ei ütle sa haiget ei saa

Tehtu koormat võin üksinda kanda ma ka

Tulen ronin su kaissu ja sõrmitsen käes

Päris ehedat õnne ma sinuga näen

Ma ronin su kaissu ja jumala ees

Tegin pattu kuid sina ju tead

Oled ainus ja kallis ei pahanda eal

Just minule täiuslik mees

Küünis

küünikud on küülikud

küll armsad, karvased

kuid hambad on neil teravad

ja saele sarnased

küünikute lapsepõlv

on pääsematult läbi

hommikune kallistus

vaid valmistab neil häbi

küünikud las muretsevad

naisi, autosid

lapsi, pesumasinaid

pulmi, matuseid

küünikud, neil viga on

ka päiksevalguses

küünikud, neid masendab

ka õhtu alguses

küünikud on küülikud,

küll armsad, karvased

kuid elu jääb neil tundmata

ja surma sarnane

kõps

pilt taskusse, tõmblemas piht

pea kumiseb, magada kihk

sees minestus, sõrmedes surm

näol nimetu haiglane hurm

neid kõnnib, kelm naeratus suul

samm tantsisklev, kiharais tuul

silm hägune, õhtu on noor

öö veeta on temaga soov

femme fatale

tõuseb taevani loitsitud mõtete leek

põle tuhaks!

või põgene ära mu teelt

hüüad oota! ma naeran

ja tagasi vaatan

olen korraga jumal. ja naine. ja saatan

ah et kutsusid?

kiirates tuisku ja tuld

sind kõrvetan

mullast saab jällegi muld

olen nõiutud.

 neetud

ei kahetse ka

et jään igavest põrmuks

teid loitsima ma

kevadkur(j)iarm

värskena kui kevadvihm

lummutab mu meelt

sinu pilgu kiirteviht

punguvalt alleelt

sammul mõtiskleval käid

hõbenoolena sa näid

puurivat mu südame

möödud, tardun vaatama

kuidas järjekordse meele

allutamas omale

üha uued hingekeeled

helisema sõrmitsed

kasepungad kahvatavad

kevadlõhnad lahvatavad

leegina mu sõõrmeisse

üleõla nõituna

väärikuse kaotanuna

nälja neetult naeratan

kevadvihm ja kevadlõhnad

lummavad kui vägivald

kujud kurvameelsed kõhnad

kevadpuude kaitse all

***

Sa oled nagu kuldne kevadpäike,

Oo mõistatuslik unelmate daam.

Ja kuigi minu aktsiapakk on väike,

Ma tean, et sind ma saan ma saan ma saan

südamenaer

su lõhn on mu juustes

su mõtted mu peas

kus lõppen, kus algad

ma öelda ei tea

mu hinge võid kaevuda sala

iseend leidma saad eest

ja nõnda elu meid valab

kokku tulest ja veest

Entusiasm

Kirjutatud 9. klassis bioloogia tunniks kodutööna

näe, vaata poissi keset metsa

kel krõpsupakk on tühi pea

ta kile viskab põõsa otsa

ja sammu minekule seab

ning jälgi neiut tänaval

kes siidripurgi seltsis

üle õla, pilgul säraval

purk puhata saab rentslis

tohohh! üks tehas künkal kõrgub

ja kõrval jõgi kaunis lai

heitvesi laulvalt vette nõrgub

fui, jäle lausa on see hais

sirutan käe ja pillan!

loodus on prügikast

reostan! mu tegude vilja

kord maitseb mu lapselaps