ptüi, kurivaim!

pisike saatan siblib mu sees

tal on inetud sõnad ja teod

tihti see tilluke intrigant-mees

pigistab kokku mu avali peod

kääbuslik kurjam ei anna mul asu

mu pea muutub raskemaks tinast

ta tegevus toob vaid niipalju kasu

et alati kõiges süüdi jään mina

Ebakindlus

Kui omaksin tiibu siis kärbitaks neidki

Et lendama eales ei küündiks mu keha

Ehk niimoodi taga on kiusatud teidki

Ja päästmine pole ju enese teha?

Ma pidevalt tunnen, et kõik on mu vastu

Kui upun, siis õlekõrs murdub mu käes

Ning kallas on kaugele eemale kantud

Kas keegi mind ealeski siis ei näe?

Mu keha on lennus, vaim tammub paigal

Pilk aina kõikjale stoppama jääb

Tiivasuled ei kanna, langen ma aina...

Kuuleb keegi mu vaibuvat häält?

Kui omaksin tiibu... ja neidki mul pole!

Mu auraga piirneb nii kuri kui hea

Kas alati käituma jään nagu oleks

Tiivad mul sündides õlgade peal?

Mul puudub eesmärk, idee ja moto

Ja ma tean, te ei suuda mind mõista

Mu iseloom on nagu Viiking loto

Mida polegi võimalik võita

Hilissügisene tühjus

sombused tänavad

tumedad tornid

õhtud on hämarad

ilmed on mornid

kas läbi on sügis

või kestab ta veel

ma bussides trügin

ja tige on meel

rabistab rahe

ja nuuksatab tuul

õhk tundub jahe

närtsival suul

puud juba raagus

öösuitsu vines

hommik kui saabub

on ikkagi pime

linn on hämar, just nagu unes

kõnnin tasa ja igatsen suve

mööduja ei naerata vastu

ta tuimalt end edasi astub

porist hilissügist ei armasta keegi...

***

mis teed nii üksi sel õhtusel tunnil

kui päike nukrutseb metsa all

ja sulle tundmata loomusunnil

on sinugi mõtete värvuseks hall?

kui olevik hetkekski naeratab sulle

siis tüdinult, väsinult pöörad sa pead

ja iseend kukutad möödunu tulle

kus tühised tunduvad tänased vead

Kahtlus

Kas üldse on mõtet sel olemisel

Kui vastikus üdini tungib?

Kas üldse on mõtet tulemisel

Kui keegi alati kedagi sunnib?

Ja miks alati tarvis on viriseda

Kas siis elu ülevust tõstab see

Valin omale ohvri, et iriseda

Sinna just viibki mu eluidee

Täiust vaid nõuan maailmalt ja elult

Mis õigusega kui pole isegi veatu?

Oma raskuse teistele poetan õlult

Mis teha kui selliseks olen kord seatud

Räägi tasa minuga

                                  Betti Alverit lugedes

Räägi tasa minuga

Või siis ole päris vait

Karjumist ei kannata

Minu vaimu varaait

Ikka muudkui seletad

Ja veel täie lõuaga

Eemale mind peletad

Oskad jälgilt lõuata

Räägi tasa tarka juttu

Siis ehk viitsin kuulata

Kuid kui mõte vajub uttu

Lähen vaikselt minema

Ringtee

Ajudeta isiksusi ringi käib...

Ju tarkus pole nende pärusmaa?

Nad lärmavad – ja ring saab täis,

sest lollist loll ju sünnib taas.

Inimese hinges kuskil peitub saast.

Kas vihatud on igaüks, kes elus näib?

Mäda süda rinnust kistud saab,

peast valutuige siiski läbi käib.

Keegi pageb teise eest

lakkamatus ringluses

mees ikka peksab meest

Ikka kestvas lootuses

ootame, et katkeks see

elu surma tingluses

Eks ole?

ma olen kes olen

kas ilus või kole

kuid loll ma ei ole

on isikupära

neednud mu ära –

mul silmis on sära

ja ajus on tõkked

sest elu kui lõppeks

ju kaotakski mõtte